Euroopa Liidus vastu võetud taastuvenergia direktiiviga (RED II) nõutava kahe õigusakti sisu (I)

Euroopa Komisjoni avalduse kohaselt määratleb esimene võimaldamisseadus vesiniku, vesinikupõhiste kütuste või muude energiakandjate liigitamiseks vajalikud tingimused mittebioloogilise päritoluga taastuvateks kütusteks (RFNBO).Eelnõuga selgitatakse EL-i taastuvenergia direktiivis sätestatud vesiniku "täiendavuse" põhimõtet, mis tähendab, et vesinikku tootvad elektrolüütelemendid tuleb ühendada uue taastuvelektri tootmisega.See täiendavuse põhimõte on nüüd määratletud kui "taastuvenergia projektid, mis algavad mitte varem kui 36 kuud enne vesinikku ja selle derivaate tootvate rajatiste käivitamist".Põhimõte eesmärk on tagada, et taastuva vesiniku tootmine stimuleeriks võrku saadava taastuvenergia hulga suurenemist võrreldes juba olemasolevaga.Sel viisil toetab vesiniku tootmine dekarboniseerimist ja täiendab elektrifitseerimise jõupingutusi, vältides samal ajal surve avaldamist elektritootmisele.

Euroopa Komisjon eeldab, et suurte elektrolüütiliste elementide ulatusliku kasutuselevõtuga kasvab 2030. aastaks elektrinõudlus vesiniku tootmiseks.Et saavutada REPowerEU eesmärk toota 2030. aastaks 10 miljonit tonni taastuvkütust mittebioloogilistest allikatest, vajab EL umbes 500 TWh taastuvelektrit, mis on selleks ajaks võrdne 14 protsendiga ELi energia kogutarbimisest.See eesmärk kajastub komisjoni ettepanekus tõsta taastuvenergia eesmärki 2030. aastaks 45 protsendini.

Esimeses lubadusseaduses on sätestatud ka erinevad viisid, kuidas tootjad saavad tõendada, et vesiniku tootmiseks kasutatav taastuvenergia vastab täiendavuse reeglile.Lisaks kehtestatakse standardid, mille eesmärk on tagada, et taastuvvesinikku toodetakse ainult siis, kui ja kus on piisavalt taastuvenergiat (mida nimetatakse ajaliseks ja geograafiliseks tähtsuseks).Et võtta arvesse olemasolevaid investeerimiskohustusi ja võimaldada sektoril uue raamistikuga kohaneda, kehtestatakse eeskirjad järk-järgult ja need muutuvad aja jooksul rangemaks.

Euroopa Liidu mullune autoriseerimisseaduse eelnõu nõudis taastuvelektri pakkumise ja kasutamise vahelist tunnikorrelatsiooni, mis tähendab, et tootjad peavad iga tunni tagant tõendama, et nende elementides kasutatav elekter pärineb uutest taastuvatest allikatest.

Euroopa Parlament lükkas 2022. aasta septembris vastuolulise tunniseose tagasi pärast seda, kui ELi vesinikukaubanduse asutus ja vesinikutööstus, mida juhib taastuvenergia nõukogu, teatasid, et see ei tööta ja tõstaks ELi rohelise vesiniku kulusid.

Seekord kompromiteerib komisjoni volituste eelnõu need kaks seisukohta: vesinikutootjad saavad kuni 1. jaanuarini 2030 igakuiselt oma vesinikutootmist sobitada taastuvenergiaga, mille kasutamiseks nad on registreerunud, ja seejärel aktsepteerida ainult tunnipõhiseid linke.Lisaks sätestab eeskiri üleminekufaasi, mis võimaldab 2027. aasta lõpuks toimivad rohelise vesiniku projektid kuni 2038. aastani täiendavuse sätte kohaldamisest vabastada.See üleminekuperiood vastab perioodile, mil rakk laieneb ja siseneb turule.Alates 1. juulist 2027 on aga liikmesriikidel võimalus kehtestada rangemad ajast sõltumise reeglid.

Seoses geograafilise asjakohasusega on seaduses kirjas, et taastuvenergiajaamad ja vesinikku tootvad elektrolüütelemendid paigutatakse samasse pakkumispiirkonda, mis on määratletud kui suurim geograafiline piirkond (tavaliselt riigipiir), kus turuosalised saavad energiat vahetada ilma võimsuse jaotamiseta. .Komisjon ütles, et selle eesmärk on tagada, et taastuvvesinikku tootvate elementide ja taastuvenergiaallikate vahel ei tekiks võrgu ülekoormust ning et on asjakohane nõuda, et mõlemad üksused asuksid samas hankepiirkonnas.Samad reeglid kehtivad ELi imporditud rohelise vesiniku kohta, mida rakendatakse sertifitseerimissüsteemi kaudu.