Uuringud näitavad, et 2030. aastaks on rohelise vesiniku tootmise hind Saksamaal madalam kui rohelise vesiniku import

Saksamaal Wuppertali linnas asuva Wuppertali kliima-, keskkonna- ja energeetikainstituudi põhjalik analüüs viitab sellele, et Saksamaa peaks pöörama rohkem tähelepanu rohelise vesiniku kodumaise tootmise laiendamisele.

Saksamaa võis muuta rohelise vesiniku impordi oma vesinikustrateegia keskseks osaks, kuid Wuppertali Instituudi uus analüüs viitab sellele, et Saksamaa võib endale jalga lasta, kui ta ei keskendu rohkem rohelise vesiniku kodumaisele tootmisele.

Aastaks 2030 on Saksamaal rohelise vesiniku tootmiskulud madalamad kui välismaalt imporditud taastuvvesiniku omad ning tõenäoliselt on see sama konkurentsivõimeline kui Põhja-Aafrikast ja Euroopa naabritest torujuhtmete kaudu imporditud vesinik.

NRW Taastuvenergia Assotsiatsiooni tellimusel viis Wuppertali Kliima-, Keskkonna- ja Energiainstituut hiljuti läbi põhjaliku analüüsi 12 uuringust alates 2021. aastast.

Wuppertali Instituudi andmetel on Saksamaal kohaliku vesiniku tootmise maksumus aastaks 2030 eeldatavasti 0,07-0,13 eurot/KWH. Kuna 1 kg vesinikku võrdub madalama kalorsusega tingimustes umbes 33,3 KWH-ga, on kohaliku vesiniku tootmise maksumus Saksamaal on umbes 2,33-4,33 eurot/kg ehk 2,53-4,71 USA dollarit/kg.

Seevastu näitab uuring, et pikamaatranspordist (nt Ameerikast) imporditava vesiniku hind on 2030. aastaks 0,09–0,21 eurot/KWH (2,99–6,99 eurot/kg), samas kui torujuhtme kaudu imporditava vesiniku hind on hinnanguliselt hinnaga 0,05-0,15 eurot/KWH (1,67-5,00 eurot/kg).

Analüüs näitas, et kõigis 12 uuringus prognoositi madalaimat vesiniku maksumust vesiniku tarnimisel Saksamaale torujuhtme kaudu Hispaaniast, Ida- ja Põhja-Euroopast ning Põhja-Aafrikast. Samal ajal on viimased uuringud optimistlikumad, et vesiniku impordi maksumust oodatakse veelgi.

Saksamaa ajakohastab praegu oma riiklikku vesinikustrateegiat ja lekkinud eelnõud näitavad, et kuigi riik peaks 2030. aastaks kahekordistama oma elektrolüsaatorite paigaldamise eesmärgi 10 GW-ni, kavatseb Saksamaa siiski katta 50–70% taastuva vesiniku nõudlusest. import 2030. aastaks.

Samal ajal on Saksamaa asekantsler ning föderaalminister majandus- ja kliimaminister Robert Habeck viimastel aastatel olnud võluväel, jõudes ja allkirjastades vastastikuse mõistmise memorandumid potentsiaalsete vesiniku eksportijatega, nagu Austraalia, Brasiilia, Egiptus, Namiibia ja Lõuna-Aafrika.

Saksamaa on oma H2Global programmi raames ka esimene riik, kes käivitab rohelise ammoniaagi, metanooli ja sünteetilise lennukikütuse importimiseks spetsiaalse oksjoni, mis on nüüd kavas kogu ELis kasutusele võtta.

Kuid raportis väidetakse, et Saksamaa valitsus peaks lähiajal suurendama jõupingutusi vesiniku võimsuse suurendamiseks kodule lähemale.

Dr Manfred Fischedick, Wuptali Instituudi president ja teadusdirektor, usub, et kodumaise rohelise vesinikumajanduse tugevdamine on mõttekas, eelkõige sellega kaasneva lisandväärtuse tõttu riigis ning vesiniku importimise kulueelised ei kompenseeri muid vesiniku tootmise eeliseid. vesinik siseriiklikult.

Uuring sisaldab aga hoiatust, et stsenaarium, mille kohaselt vesiniku kogunõudlus peaks suurenema, hõlmab ka suuremat sõltuvust imporditud vesinikust.

While demand for hydrogen in all sectors in Germany, including industry and energy, is expected to be between 29-101 TWH by 2030, estimates for 2045 or 2050 suggest that demand could be between 200-700 TWH.

Aastaks 2050 hakkab kulude vahe vesiniku kodumaise tootmise ja selle välismaale importimise vahel vähenema, samas kui vesiniku import torujuhtme kaudu muutub odavamaks.

Sajandi keskpaigaks on kohapeal toodetud vesiniku hind Saksamaal 0,07-0,09 eurot/KWH (2,33-2,99 eurot/kg), mis on sarnane vesiniku meritsi impordi maksumusega 0,07-0,11 eurot/KWH (2,33-3,66 eurot). eurot/kg). Aastaks 2050 langeb ka torustikku imporditava vesiniku maksumus 0,04-0,12 euroni/KWH (1,33-3,99 eurot/kg).

Roheline vesinik sinise vesiniku asemel

Aruande analüüsis lükati tagasi ka sinise vesiniku import Norrast heitkoguste alusel, märkides, et isegi kõige soodsamate eelduste korral ülesvoolu heitkoguste ja süsiniku sidumise määra kohta, tekitaks sinine vesinik ikkagi "oluliselt suuremaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid" kui taastuv vesinik. Olemasolevad sinise vesiniku tootmistehased saavutavad keskmiseks eraldusmääraks vaid umbes 56 protsenti, vähendades seega kasvuhoonegaaside heitkoguseid vaid umbes poole võrra võrreldes halli vesinikuga.

Aruandest selgub ka, et teistes riikides, näiteks USA-s, toodetud sinises vesinikus kasutatakse enamasti fossiilgaase ja selle ülesvoolu heitkogused on veelgi suuremad.

Kuna varasemad katsed lisada sinise vesiniku uue taastuvenergia direktiivi määratlusse ebaõnnestusid, keskendub EL praegu arendustegevusele ainult taastuvale rohelisele vesinikule, kuid tõenäoliselt kasvab ka surve sinise vesiniku toetamise ümberhindamiseks. vesiniku ja dekarboniseeritud gaasi turu paketist.